RSS Feed

Brrr….külm!

Saime Elektrilevilt kätte nüüd ka hinnapakkumise. Selliste liinidega, nagu meile jooksevad, ei saa nad teha muud kui anda meile elektrit 3x6A. Seda on üsna vähe :/ Aga ilmselt peame pakkumise vastu võtma , kuna paremaks liinid niikuinii ei lähe. Saab vähemalt akusid laadida ja kui väljas eriti soe on, viin oma arvutid Arule ja saan seal pilte töödelda kui ikka üldse korteris ei raatsi olla. Peaasi, et hiired juhtmeid läbi ei näri.

Eelmises postituses rääkinin, Hugost, kes meile Vana- Arule tekkis. Meiega kohtudes oli ta selline väike ja kõhnake. Korteris on ta aga kenasti kosunud ja mõnuleb igal võimalusel diivanil. Kuigi näha on, et tiiger temas ei maga. Igal võimalusel vaatleb ta läbi akna tihaseid ja limpsab maialt keelt.

DSC_0110Talv Vana- Arul näeb aga hetkel välja selline

DSC_3026

Kitsedel on kibekülm käes ja nad kraabivad hekkide alla magamisasemeid

DSC_3028

Panen siia ka rajakaamera pilte. Alguses oli kaamera krundi nurgal, suunaga aeda kuid kuna tegime krundist veidi eemale soolaku, siis tõstsime ka kaamera ümber.

Liikumist seal palju pole. Tavalised kitsed, kährikud ja rebased.

Pildil olev koerake on aga üks eksikülaline, kes sattus Arule peale kuuajalist eksirännakut. A läks ühel päeval kuuri alla kui kuulis sealt vaikset urinat. Kuuris kössitas üks kollane koerake. Koer endale läheneda ei lubanud ja nii helistas A mu õele, kes olukorra üle hindas, koerale toitu tõi ja läbi FB omanikku otsima hakkas. Omanik leiti.Tuli välja, et koer oli kadunud pea kuu aega tagasi meist üle 20 kilomeetri kauguselt. Koerake sai koju ja meie ei pidanud järjekordsele eksikülalisele kodu otsima hakkama 🙂

Vaatan põnevusega ilmateadet…tundub, et kevad hakkab nädala pärast hiilima.

Advertisements

Viimane postitus oli aasta tagasi. Miks nii kaua? Vahepeale jäi lihtsalt nii palju sündmusi, et blogimiseks ei jäänud kuidagi aega.

Alustuseks kiire tööperiood, Tartust ärakolimine, juhulubade tegemine, oma fotostuudio jne.

Kui varem sõitsime igal nädalavahetusel 60km, et Vana- Arul käia, siis nüüd on seda maad vaid veidi üle 20km. Boonuseks veel see, et sain lõpuks oma juhiload tehtud ja nüüd saan igal hetkel Arule lipata kui tuju tuleb. Kõik on minu jaoks justkui veidi mugavam ja natuke rohkem käeulatuses.

Kõige olulisem asi, mis juhtus küll alles nüüd- aasta alguses on see, et Vana- Aru on nüüd lõpuks ametlikult minu! Peale seda kui olin omanikku mitu aastat kirjadega pommitanud, leidis ta, et nüüd on siis õige aeg notarisse jõuda. Võin seal nüüd ehitada, lammutada, puid istutada ilma kartuseta, et sellest kunagi ilma võin jääda. Kuna mingil hetkel sai selgeks, et 1hektar maad on siiski tegusate inimeste jaoks veidi vähe, siis küsisin maaomanikult, et kas meil oleks võimalus välja osta üks täiesti söötis maatükk kuid maaomanik keeldus 😦 Aga ma ei jäta jonni ja küll ma leian võimalused.

Seoses sellega, et olen siis maaomanik, sain esimese asjana kohe Elektrilevisse taotluse teha. Esimese taotluse tegin võrguühenduse taastamise jaoks. Peale seda helistas mulle neiu, kes ütles, et taastamine ei tule kõne alla. Kui mina Arul lambi põlema panen, siis naabrid jäävad elektrita. Veidi kurvameelsena tegin siis taotluse uue liitumise jaoks. Tuli üks kiri, et taotlus kätte saadud. Tuli teine kiri- taotlus menetlusse võetud. Ja viimaks helistas mulle üks viisakas härrasmees Elektrilevist, et küll teadmata minu rahakoti seisu, kardab ta, et mul uue liitumise jaoks raha ei jagu 😀 See oleks siis tähendanud uue võrgu väljaehitamist jne. Uuris ja puuris, et kas mul tõesti pole ühtegi dokumenti, mis tõestaksid, et seal on kunagi elekter olnud. No, et saaks ikkagi taastamise teha.Mul pole. Onu nuputas tükk aega telefonis, et kuidas ta küll mind ilma pankrotti ajamata aidata saaks. Nuputas veel veidi ja lubas tagasi helistada. Nüüd siis ootan. Olles ise päris rõõmus inimeste üle, kes viitsivad ja soovivad leida parimaid võimalikke lahendusi.

Ja sügisel tabas meid mitu üllatust.

Maal olen ma nagu maainimene- sealt küla kõige viimasest nurgast, kuhu inimesed ei satu. Luban endale käimist katkistes pükstes ja riietes, mis karjuvad seljas. Niimoodi nädalavahetusel krundil olles hõikas A, et mul kliendid tulevad. Paanikahoog: Mida ma ära unustasin, kas mul aku on laetud, kus mu kaamera on, kuidas ma riides olen! Miljon paanilist mõtet. Piilusin ka ise tee poole ja seal tuli tõesti täiesti arvestatav hulk inimesi. Mul juba klomp kurgus. Kuidas nii juhtus, et kalendris pole ühtegi märget, pea on tühi- aga inimesed tulevad. Põgusa tutvumise käigus sai selgeks, et need inimesed ei tulnud minu juurde. Nad tulid tegelikult vaatama kohta, kust on pärit nende juured. Tulid teadmata, kas see koht on üldse alles või mis seal toimub. Tulid kaugelt, tulid matustelt. Olen siin blogi alguses maininud Hugot, keda leitud paberites mainitakse. Need armsad inimesed olidki Hugo järeltulijad. Tulid ja läksid. Ma loodan, et tulevad kunagi veel. Ma ei tea tegelikult Aru talu kaugemast ajaloost mitte midagi kahjuks. Oleks tore rohkemat teada.

Umbes samal ajal tekkis meile aida alla kass. Selline väike näljane räbal. Alguses arvasime, et ta on eksinud. No, et ehk läheb minema kui me temast välja ei tee ja süüa ei anna. Kass oli kangekaelne. Natuke pelglik kuid võimalusel tuli ja silitas ennast mööda kummikusäärt. Ja nii kuu aega jutti. Olime kindlad, et kassi meil küll vaja ei ole. Aga kui ta minema ei lähe, siis saavad rebased temast lõpuks kõhutäie. No ja kui kass lõpuks paokvile jäetud autouksest sisse hüppas ja enda autoistmele magama sättis, siis oli kindel, et temast saab ikkagi meie kass. Võtsime ta kaasa ja panime nimeks Hugo(mis siis , et tegemist on emase kassiga).

Ostsime ka plastikust kompostikasti- milline raha raiskamine. Esimese paari nädalaga oli mingi hulkuv koer kasti alumise osa katki purenud, sest viskasime sinna toidujäärmeid. Järgmisel hetkel oli tuul kasti kaane lahti kangutanud ja katki murdnud.

Kui mingil aastal kirjutasin, et proovin metsloomade vastu verepulbrit, siis sel talvel katsetasin ja tundub, et see toimib. Hetkel on õunapuud ja ploomid veel ühes tükis.

Maja on nüüd peaaegu täielikult lammutatud. Järel on vaid vundament.

Pikemalt praegu ei kirjutagi- keegi ei jõua lugeda. Üritan igatahes tubli olla ja ikka tihedamini postitada. Eelmine aasta möödus kuidagi nii kiire töötähe all, et Arul ma peaaegu pilte ei teinudki :/

 

Üle-eelmisel nädalavahetusel olin juba päris kindel, et nüüd tuleb kevad. Aga ilmselgelt oli seda liiga vara ja liiga palju tahetud. Väljas muudkui udutas ja kogu udu muutus jääks puuokstel. Meie õue ja ümberkaudseid teid kattis jää. Püstipüsimine oli üsna võimatu. Jäide, mis oli puude okstel, muutus raskeks ja ma kartsin, et selle raskus murrab niigi habraste kaskeda ladvad. Nõrgemad oksad andsidki jääkoorma all järele.

Vaatamata pehmevõitu ilmale olid metskitsed suurtesse karjadesse kogunenud. Üleelmisel nädalavahetusel nägin 11 kitse kuid eelmisel juba 23 looma karjas. Ja kujutage nüüd ette, mida võib ühes väikeses aias ühe ööga korda saata 23 metskitse. Õnneks on meil viljapuud üsna turvaliselt kinni pakitud.

Kusagil kuklas on mul tunne, et kõrvukräts on tagasi. Ja see oleks tema jaoks väga vara. Hetkel on õhtud aga nii külmad ja pimedad, et ma ei jää kunagi piisavalt hiliseks ajaks Vana- Arule, et rätsu olemasolu kinnitada.

 

Maja viimane sein sai maha tõmmatud. Nüüd on siis justkui kõik. Et nüüd pole enam midagi lammutada. Mügrid ajavad mind juba hulluks- iga kord on nad käigu kaevanud kusagilt, kus mul lilled istutatud on! Ja nii jäävad lillesibulad mulla pinnale ja külm võtab nad ära :/

Maale sõites tabas meid natuke harjumatu üllatus. Mingid elektriinimesed olid vahepeal käinud liinide aluseid puhastamas. Ja nad olid täiesti maha võtnud kaks suurepärast puud, mille taustal sai kevadel ja sügisel nii ilusaid pilte. Saan aru, et loomulikult peab, sest muidu on naabris elektrita..aga noh. Vähemalt oli meil nädalavahetusel kõvasti tegemist. Sortisime ära kohe põletamiseks oksad ja sellised suuremad, millest saaks jaanilõkke teha 🙂

Oi, viimane postitus oli juunikuus. See tähendab, et vahele on jäänud peaaegu 6 kuud. Oioioi :/

Vana- Aru on meiega ja meie temaga. Lihtsalt vahepeal kaob aeg käest. Eriti kui sinna vaid nädalavahetuseks sõita.

Kui kevadel alustasine maja lammutamisega, sisi praeguseks oleme sellega juba peaaegu lõpuni jõudnud. Enamus majapalke on ikka totaalselt mädad- ei kõlba isegi ahjukütteks.

See suvi oli vist esimene kui nägin, kuidas kõik seal õitseb. Kuidas see,et minus on pead tõstnud algaja rohenäpp, on vilja kandnud. Ja seda oli nii ilus vaadata.

Suvi Vana- Arul sisaldaski niitmist, istutamist, lammutamist, ujumist ja iseolemist. See ongi selline iseolemise koht.

Ja terve suvi ju praktiliselt sadas. See tõmbas suurele hulgale tegevustele kriipsu peale. Kastmisvaev oli pea olematu ja tiigid olid triiki täis.

Oma suvised taimesaagid sain suures osas Juhani puukoolist ning Riina puukoolist Kasepäält.

Kõrvukräts jõudis vahepeal üles kasvatada 2 armsat rätsupätakat. Kuna nad toituvad suures osas närilistest, siis oli meil justkui kass olemas. Ainus miinus oli see, et tihtipeale vedeles õuel peata hiirekorjuseid, mis pojad maja pillanud olid.

Nägin suvel oma tillipeenras ühte imeilusat liblikat. Olin tihti mõelnud, et tahaksin seda iludust ka oma silmaga näha ja ühel päeval ta mu ees viivuks oligi. Soovmõtlemisel on suur jõud 🙂 Pilt galeriis on kehvake kuid on aru saada, et see on pääsusaba ise 🙂 Oi ma oin õnnelik.

Samuti ilmutavad end meile igapäevaselt metskitsed ja armas hulkurkass. Ühel päeval leidsin kukeharjapuhmast ka hiiglasliku ämbliku pojukestega. Tomatite kasvatamine potis ja lageda taeva all kulges ülihästi. Tomatid said küpseks ja olid magusad. Ja suvikõrvitsauputus oli tohutu. Meil polnud selle kogusega midagi teha ja viisime naaberkülla lammastele.

Sel suvel said aias põhitähelepanu hostad, astilbed ja helmikpöörised. Juurde tuli 2 ploomi ja prinipuu. Järgmisel aastal sooviksin kindlasti musti ja punaseid sõstraid.

Ja kui lilled oma õitsemist lõpetama hakkasid, pressiski sügis juba aida alla.

Mul on kohutavalt armsad kliendid. Aegajalt tuuakse mulle tänuks koduleiba või mahemune. Ja see on midagi nii armsat, et ei mahu sõnadesse 🙂 Sel aastal oli ümber Vana- Aru nisupõld. Saak oli tänu mitmetele teguritele üsna kehvake ja millegipärast sügisel enam põlde ümber ei küntud. Eks kevadel paistab, mis meid ümbritsema hakkab 🙂

PS. kes soovin teada, mis on väikese linnukese nimi seal traadihunnikus, siis see on käblik.

No ja sügise loogiline jätk on talv, mis tuli sel aastal varakult. Tänu sellele, et õues veidi ka külmetad, saime ümber tõmmata maja korstna. Nii ei olnud ohtu, et kivid hooga maa sisse vajuvad. Peale esimest lund oli õu paksult metskitsede jälgi täis. Nad olid käinud maja taga õunu lume alt välja kraapimas 🙂 Ja enne talve tulekut oli meie põhitegevus viljapuude katmine- huh, see oli tüütu. Järgmisel aastal peaks proovima verepulbrit. See peaks kitsed viljapuudest eemale peletama.

Ja nii me toimetamegi. Vaikselt. Eks sel tasa ja targu tegutsemisel on palju põhjuseid. Ilmselt suurim põhjus on see, et me ei ole Vana-Aru mulle müünud isikuga notarisse jõudnud. Olen krundi eest tasunud juba üsna ammu kuid küll on omanikul probleemid hüpoteekide maha saamisega küll kõige muuga. Ja see trall kestab juba tugevalt üle aasta. Mina kirjutan ja küsin “millal?” tema vastab “varsti”. Enne kui krunt pole minu nimel, ei saa ma sinna isegi elektriliitumist teha. Aga ma olen marurahulik ja ootan veel veidi 🙂

PS. Maal on hea!

14333022_10154053521361859_9208037600436061133_n

Kui me siin nõidusime tükk aega vihma, siis nüüd, kõige ebasobivamal ajal ta sajab. Juba ette on näha paari pikaltplaneeritud fotosessiooni tühistamist :/ Aga samas oli seda va vihma ka nii väga vaja. Kujutan ette kuidas maa praegu suurte sõõmudega joob. Sättisin kõik veepanged keset muru, et veekogumine maksimumi peal oleks.

Paljude lindude pojad on juba pesast lahkunud ja terve Vana- Aru sidisebsädiseb. Murul on näha turris sulejuppidega linnupoegi ja närvilisi vanalinde, kes oma poegade pärast muretsevad.

Eelmisel nädalavahetusel laiendas A veidi aidapealset ja ehitas sinna uue trepi. Nüüd mahuvad kõik mu rekvisiidid kenasti aidalakka ühte kohta. Selline tõeline printsessinurk on seal 😀  Eile läks kuidagi kiireks ja nii mul sellest praegu pilti polegi.

See- eest sai üles pildistatud enamus õitest. On tõeline karikakra aasta ja neid leidub igal pool. Õuele on sisse sättinud ennast ka palderjan. Kolmas pilt galeriist on näide järjekordsest ebaõnnestunud lillepeenrast. Sai see kõige kuivema koha peale üldse. Ja kuna see on nii laialivalguv, siis ei jõudnud seal ka rohida. Eelmisel korral kaevasin sealt kiirkorras välja astilbed, hostad, mis ähvardasid ära kuivada. Nüüd on nad rahulikult varjulisemas kohas tiigi ääres. Kempsupeenral on keegi kurja teinud- mõned juba roheliseks muutunud taimed on järsult kuivanud. Ilmselt on keegi juurtele liiga teinud.

Istutasin savipottidesse väikesed tomatid, loodetavasti kannavad nad sügiseks ka vilja.

untitled-0748

Kitsed. Kuulge. Päriselt või?!? Ma üritan olla hea naaber ja puha. Aga ärkan laupäeva hommikul ja mu männipuuga on selline sigadus korda saadetud. Ma hakkan aru saama, miks metsapoolsetel naabritel võrkaed ümber maja ja marjaaia on.

Kitsed kepsutavad praegu rõõmsalt igal pool ringi. Jänesed samamoodi.

untitled-9686

Nädalavahetus oli selline…. hästi tavalisel kombel ebatavaliselt ilus. Majalt sai pealt võetud üle poole lae. Nüüd näeb Vana- Aru välja nagu üks väike ja kole hüljatud maja. Ainul õu on kenasti lilles ja niidetud 🙂 Pääsukesed aga ei jäta ikka jonni ja üritavad pesa ehitada sinna, kuhu pole enam mõtet. Hoian aidaust lahti- äkki tuleb neil parem mõte ja pesaehitus kolitakse aida alla. Saime ühe ripptooli õunapuu otsa ja nii võiksin seal kiiges vist tunde vaikselt istuda. Mitmetunnise istumise eelduseks on siiski piisav kogus sääsemürki.

Aa- ja vihm. Milline vihm? Kuskohas? Teen iga päev vihmatantsu ja loitsin omi vihmaloitse. Aga sellest pole kasu. Tiikide veetase on juba päris madal ja põllud tolmavad endiselt. Vihmaveetünnile on ämblik võrgu peale kudunud.

Lakapealse aknakast läheb järgmisel nädalavahetusel maasikataimede kasvukastiks. Siis peaksime ka kohalike maasikakasvatajate Marimarta OÜ´lt  maasikataimed saama. Panime maha 3 suvikõrvitsataime ning savipottidesse istutasin madalaid tomateid. Näeb, kuidas tomat väljas kasvada tahab. Põhiosa oleks kastmisel aga eks nad peavad järgmise nädalavahetuseni vastu pidama. Nüüd on selgunud, et piparmündi ja budleiad on talvel külm ära võtnud ilmselt. Ometi pakkisisn Budleiad kenasti kinni, et nad külma ei saaks 😦

Palavus ja pidev tolmutamine võtavad suurema tegutsemislusti ära, seega kondan vahepeal ka metsas ja vaatan, mida rebasekutsikad teevad. Poisid on praegu juba nii vanad, et üritavad enda eest seista ning hauguvad kui mind pesale liginemas näevad. Avastasin, et meie eksikülalisel, kass Täpil, on keegi jalga purenud. Poleks ime kui rebasemamsel kassi oma kutsikatele õhtusöögiks on üritanud viia.

untitled-9696untitled-0743untitled-0725untitled-9672

 

 

Tegin nädalavahetusel vist iga päev vihmatantsu. Käed keeldusid kastekannu poole sirutamast, ei jõudnud enam lihtsalt. Igal pool mujal loomulikult ladistas vihma. Meil aga sadas ainult kirsiõisi ja tuiskas tolmu. Targad inimesed räägivad, et me oleme pidevalt ilma vihmata, sest ühelt poolt püüab vihmapilved kinni Laiuse voor ja teiselt poolt Peipsi järv.  Kõrvalpõllul olid mingid kevadised hooldustööd ja tuul oli nii tugev ja vale nurga pealt, et ilmselt pool põldu lendas meile tuulega õuele. Kõik asjad, mina ise kaasaarvatud, oleme ühtlaselt tolmuhallid. Lõpuks sadas meil alles pühapäeva öösel veidi.

Tolmupõld

Vaatamata suurele kuivusele, olid kõik taimed kenasti veel rohelised ja ei olnud nina norgu lasknud. Siin on jälle üks roheline galerii õitest ja uutest tegelastest aias.

Meil on sel aastal täielik kullerkupuuputus(ilus sõna 😀 ). Kõik on kollane- no seda ka tänu võililledele. Pildistamise ajal oli tuul nii tugev, et pidin taimi käega kinni hoidma, et kaamera need kuidagi üldse fookusesse saaks. Sel ajal kui ühed tulbid juba õitsemise lõpetavad- alustavad teised.

Eelmisel nädalavahetusel niitis üks agar noormees maha mu Jaapani kerria pea olematud oksaraod. Selle mainimise peale arvas poiss, et see oleks niikuinii üks kole põõsas olnud 😀 Ja sel nädalavahetusel võitlesin ise vikatiga naadi vastu. No nagu Nukitsamehes. Niidad maha, juuurid välja, keerad korraks selja ja kõik on tagasi. Tänu naadile ei märganud ma ühte hostapuhmast ja tõmbasin selle vikatiga maha. Paras kurjategija tunne on nüüd. Kahju ka 😦 Aga noh, pean lihtsalt ettevaatlikum olema ja pigem kätega välja kiskuma seda naati.

Linnud on täies hoos ja pääsukesed trügivad jälle tuppa. Nädalaga jõuavad nad pesa ehitada ja munadki muneda. See tähendab, et niikaua kuni pääsupojad pisikesed on, maja jälle ei lammuta.

Vahepeal tunnen, kuidas linna ja maa vahel pendeldamine hakkab väsitama. Pool nädalat linnas ja pool maal. Kuna meil pole seal ju ei maja ega voolu, siis kuhjuvad tööasjad, kirjavahetus ja piltide töötlemine linnas oleku aja peale. Maal olles saan teha vaid fotosessioone. Aga maalolemisest ei ole võimalik loobuda. Kusagil peab olema peidus see kuldne kesktee. Nii, et midagi ei kannataks ja hinges ei kriibiks pidevalt.

Ja kuidas kõik lõhnab! Kirsid ja toomingad ajavad pea segamini, ööbik laksutab võsas ja elu on ilus. Üksinda olles käib seal kaasas minuga üks laul: Tõnis Mägi- öö valge on õnn